Nii passiivset puhkust polegi vist varem veetnud, aga see oli ka eesmärk peale kuudepikkust töörassimist. Valisimegi ju spetsiaalselt sihtkoha selle põhjal, kus oleks võimalikult vähe vaatamisväärsusi, et saaks keskenduda niisama rannas vedelemisele ja mittemillegi tegemisele. Kuna Dominikaani vaatamisväärsustena on netiavarustes üles loetud hunnik erinevaid randu, mis kõik väidetavalt kas riigi või lausa maailma ilusamate hulka kuuluvad, siis tahtsime neist siiski mitu tükki oma silmaga ära näha ning kahte nädalat ühes all-inclusive hotellis ei vedelenud. Kuigi põhimõtteliselt võiks ka sellist varianti kaaluda, kui lihtsalt soov rannapuhkust nautida, sest tegelikult olid kõik need rannad imekaunid, vesi samaväärselt helesinine ja kliima ideaalne (päike särab ja ca 30-kraadi, mis mereäärse tuulekesega polegi liiga palav), samuti julgeks öelda, et hinna-kvaliteedi suhe on päris hea. Kitsaskohaks see, et midagi on neil ikka lappama läinud, nii et seda superkvaliteeti ei pruugi kuskilt leida. Põhiprobleemiks ongi see, et dominikaanlased on ühed parajad naljavennad, või kuna Aivar leidis, et see oleks liiga positiivne väljend nende kohta - pigem parajad jobud või kohati lausa tropid. Neil on ikka kõigest suht savi ning liigselt liigutada nad end ei viitsi. Mis on kliimat arvestades ka veidi mõistetav, sest ega me ise ka lamamistoolist eriti mujale kui ujuma või baariletini minna ei viitsinud, kuid siiski oleme ka eelnevalt sama soojas kliimas viibinud ja mõnel rahval on asjad siiski paremini hallatud. Mis siis negatiivselt silmas hakkas? Alustame kasvõi sellest, et iga tühjaks saanud pakend või prügi kukub neil lihtsalt käest või lendab autoaknast välja, mistõttu puhtusega see riik just ei hiilga. Vaid populaarsemad rannad (sh muidugi ka hotellide rannad) hoitakse puhtad (isegi mererohtu käiakse iga hommik ära riisumas). Santo Domingo promenaadiäärsel merekaldal käis ka parajasti koristusaktsioon, kuid prügi hulga põhjal ei kujuta ette, kas üldse või mitu aastat tagasi seda varem tehtud oli.
Teiseks on täielik kaos sealne liiklus. Ühelt poolt ilmselt seetõttu, et tegemist on kõige vähem liiklusmärke kasutava rahvaga, aga teisalt on nad ikkagi ka ise tropid, alustades sellest, et peatutakse või lausa pargitakse kõige kitsama koha peale, kust teised siis läbi häda kuidagi mööda ukerdama peavad. Ning alati leidub mõni uljas mopeedivend, kes püüab enne sind sealt kitsast vahest läbi lipsata. Haruldane pole ka, et möödasõiduks moodustatakse teepervele täiendav sõidurada, rääkimata sellest, et kuhugi pöörates ei vaevu keegi vaatama, ega ta sulle ette ei keera. Lausa ime, et tagastasime oma rendiauto sama väheste kriimudega kui ta saime. Varasematel kasutajatel polnud vist kõik sama libedalt läinud. Kõige ohtlikum element liikluses on aga politsei. Passivad oma föönidega tee ääres ning tundub, et üritavadki just turiste peatada, et siis väita, et ületasid kiirust. Kuna kogemus olukorraga puudus ja päris 100 prossa kindel polnud, et mõni märk märkamata ei jäänud, siis toetasime ka omalt poolt ilmselt alamakstud liikluspolitseinikke tagasihoidliku altkäemaksuga, mida nad väga otsekoheselt küsisid. Ei julgenud ka eriti vaidlema hakata, sest eks nad siis oleks leidnud midagi muud, mis trahvi vääriks. Edaspidi sõitsime ainult waze'ga ning politsei nina alt mööda kas demonstratiivselt aeglaselt või võimalusel mõne veoki varjus. Korra peeti meid veel vana hea kiiruse ületamise jutuga kinni, kuid siis olime juba täiesti kindlad, et me midagi ei ületanud ning lisaks kasutasime õiget võtet ning teesklemine, et me hispaania keelest üldse mitte midagi aru ei saa. Igaljuhul pidas siis politsei meiega pikemasse diskussiooni laskumist ebamõistlikuks ajakasutuseks ning lasi minema. Eks me kahe nädalaga õppisime ka ära, kuidas endast mitte liialt turisti muljet jätta ning võimalikult edukalt kohalike hulka infiltreeruda - ei tohi suunatulesid kasutada ega jalakäijatele ülekäigurajal teed anda.
Seal ongi vaja mõningat kogemust, et mitte end üllatada lasta. Kui esimestel päevadel muudkui imestasime, siis hiljem lihtsalt naersime selle üle, kuidas seal miski pole kunagi päris nii, nagu normaalne inimene eeldaks. Võtame siis näiteks ka mõned paremad palad teeninduskultuurist. Ühes hotellis polnud meil käterätte, ainult suured saunalinad. Mainisime probleemi retseptsioonis ning palusime tuppa rätikud toimetada. Neiu pani midagi justkui kirja, aga nende 3 päeva jooksul, mis selles hotellis peatusime, rätikud kohale ei jõudnud. Küll aga oli rätikute asemel puuviljavaagen toodud. Kuidas ananassi või meloniga käsi kuivatada jäi meil küll arusaamatuks. Samuti polnud hotellitoas lubatud seifi ning kuna igal pool olid üleval kirjad, et hotell millegi kadumise eest ei vastuta ning soovitus seifi kasutada, läksime sellegi probleemi üle kurtma. Noormees laiutas käsi, et tema küll midagi teha ei saa, aga lubas kommunikee teha. Ei teagi, kas see jäi tal endal tegemata või ei vaevunud keegi teine rohkem liigutama, aga seifiga läks samamoodi nagu käterättidega.
Teises hotellis jällegi olid segased lood restoranidega. Bukletis ja telekas kuvatud info põhjal pidanuks kl 18 saama süüa 4 erinevas restoranis. Meid kõnetas kõige rohkem rannal olev Kariibi restoran, nii et kõmpisime sinna. Mõlemad rannal olevad restoranid olid pimedad, mistõttu marssisime reception'isse uurima, kus ja millal siis ikkagi süüa saaks. Seal teatati enesekindlalt, et kell 18.30 tehakse kõik lahti. Tõmbasime basseini baaris ajaviiteks kokteilid rindu ja suundusime peale 18.30 taas ranna poole. Paraku tundusid restoranid ikka sama suletud kui varem. Ühes siiski silmasime töötajat, kellelt aru pärida ning see siis ütles, et on kinni jah, ning ainult buffee restoran ongi avatud. Järgmisel päeval oli jälle kogu inf restoranide avatuse kohta ebatäpne. Aga enam ei üllatanud.
Aga võtame siis algusest kogu meie programmi läbi.
Lendasime Punta Canasse ning kuna lend jõudis alles õhtul, siis pimedas ei tahtnud mingit pikemat sõitu ette võtta, seega rentisime auto ja sõitsime Punta Cana rannal olevasse all inclusive hotelli. Hotell oli üüratu suurel territooriumil, isegi personal ei orienteerunud seal kuigi hästi. Vastuvõtust meie majakesse sõidutati meid mingi golfikärulaadse autoga ning tundus, et tiirutasime kummaliselt kaua juba, kui lõpuks meie autojuht mingi teise töötaja käest küsis, kus sellise numbriga maja asub. Lõpuks ikka traavisime majani üle muruplatsi, sest päris õiget teed tal leida ei õnnestunudki.
Järgmise päeva plaan oli lihtsalt hotelli rannas lamamistoolis vedeleda ja ujumas käia. Hoolimata sellest saime päeva jooksul oluliselt üle 10000 sammu tehtud. Põhiliselt siis trajektooril lamamistool-meri-basseinibaar, aga ka rannast tuppa ja restorani. Hotelli hiiglaslikus aias võis lisaks teistele turistidele näha ringi kõndimas ka karja paabulinde ja muid linde.
Üldiselt väga kena territoorium, rand, basseini alad, restoranid. Ainult tuba ise oli kuidagi vana ja väsinud olemisega, aga ega seal polnud rohkem põhjust aega veeta kui uneajal. Järgmisel päeval nautisime veel lõunani hotelli ranna ja basseini võlusid, siis võtsime suuna Bayahibesse, kus oli ootamas järgmine all inclusive hotell, seekord adults only, mis tähendas muuhulgas ka kangemaid kokteile, mis mõne külastaja ikka päris jalust niitsid. Me olime õnneks veidi tugevamad.
See hotell asus kaljusel rannikul, mitte liivarannas. Basseinialalt pääses merre mööda treppe ja redelit. Kes seda ei viitsinud, sai vedeleda merevee basseinides. Aga tegelikult tasus ka redelilt merre ronida, sest seal oli päris hea snorgeldada - mega hea nähtavus ning ka erinevaid kalu üksjagu. Ühel päeval võtsime katamaraanituuri Saona saarele, ning tuuri käigus tehtud snorgeldamispeatus jäi hotelli juures snorgeldamisele üksjagu alla. Muidu oli tuur tore ja kõik isegi toimis peaaegu nii nagu lubatud, ainult transfeer hotellist hilines 10-15 min. Üle hulga aja oli mõnus purjekaga merel olla ning Saona saar ise ka oli imeilus - valge liiv, helesinine meri ja palmisalu. Püsiv inimasustus puudub, kuna tegemist on looduskaitsealaga. Rannale oli paigutatud instapiltide tegemiseks mingi südamukujuline installatsioon, mida rahvas kohe hooga ekspluateerima asus - ikka nii, et proua võttis erinevaid poose ja mees kannatlikult täitis käske ja pildistas. Me siis võrdõiguslikkuse jalule seadmiseks tegime vastupidi.
Tagasiteel pakuti pardal suurepärane lõunasöök ning tehti veel üks snorgeldamispeatus madalas vees, kus sai põhjas suuri meritähti näha. Väidetavalt nähakse seal aeg-ajalt ka kilpkonni ja raisid, kuid meil nii hästi ei läinud.
Bayahibe hotelli toitlustus oli mõnevõrra parem kui eelmises hotellis - buffee-restoranis laiem ja huvitavam valik, sh oli võimalik saada verivorsti ja hapukapsast. Lisaks oli merekaldal imeilus itaalia restoran, kuhu lihtsalt juba atmosfääri pärast minna tasus, kuigi ka toit oli igati hea.
Bayahibe hotellis veetsime ka veel poolteist päeva nii, et hotelli territooriumilt ei lahkunud ja valdavalt päevitasime-ujusime ja sõime-jõime ning vaatlesime neid, kes oluliselt rohkem joonud olid. Lisaks juhtus meil paar veidrat intsidenti. Või noh, ega iseenesest midagi ei juhtunud, ma ise ikka korraldasin. Läksime oma toa terrassile istuma ning sulgesin ukse, et tuba liiga kuumaks ei läheks. Paraku lukustus uks automaatselt ning uksekaart oli mõistagi toas. Õnneks oli meil esimese korruse tuba, nii et Aivar sai üle lillepeenra astudes minna retseptsiooni muret kurtma. Taas jättis personali-poolne tegevus soovida. Valvelauaneiu kutsus kuskilt kohale turvamehe, keda andis üksjagu oodata ning see siis suundus Aivariga koos ust uurima veendumaks, et see on tõesti kinni ja lukus. Seejärel küsis Aivarilt uksekaarti. Aivar siis suutis kuidagi ikka selgeks teha, et selles probleem ongi, et ise on toast väljas, aga kaart toas. Seejärel suunduti valvelauaneiu juurde ja paluti sel uus kaart teha. Miks ta seda kohe teha ei võinud, jäi meile mõnevõrra arusaamatuks.
Teine trikk, mille tegin oli tegelikult ikkagi hotelli süü. Kuna neil seifi meile korraldada ei õnnestunud, otsustasime raha ja väärtesemed kohvritesse lukustada. Muuhulgas lukustasin kohvrisse ka kohvri luku võtme.... Huvitaval kombel suutis hotell luku lahtimurdmiseks ülikiirelt mingi tangidega venna kohale kutsuda.
Edasi sõitsime pealinna Santo Domingosse. Linna ääres tegime peatuse Tres Ojos cenote juures. Põhimõtteliselt koobas, kus on väga läbipaistva veega järvekesed. Mehhikost leiab midagi sarnast, aga ägedamaid, lisaks lubatakse Mehhikos seal ujuda, aga Santo Domingos oli see vaid vaatamiseks. Ühest järvest veeti parvega üle.
Vaatamisväärsuste üldise vähesuse tõttu siiski vahelduse mõttes külastust vääris. Muidu oli meil Santo Domingo külastuse põhieesmärk ikkagi sealse UNESCO maailmapärandi nimekirjas oleva vanalinna külastamine. Tegemist on vanima koloniaallinnaga, mis Ameerikasse (sh nii Põhja- kui Lõuna-Ameerika) rajatud. Aga eks sellega on ikka nii, et esimene vasikas läheb veidi aia taha ehk et mujalt Ladina-Ameerikast leiab oluliselt suuremaid ja uhkemaid koloniaallinnu. Kuna meie hotell asus vanalinnast ca 4-5 km kaugusel, üritasime saada hotellist infot, kas see distants jalgsi mööda rannapromenaadi läbida on ikka turvaline. Hotelli turvamees vuristas meile pika hispaaniakeelne jutu, millest me suurt midagi aru ei saanud, aga üldmulje tundus pigem positiivne, seega tegime valiku jalgsimineku kasuks, kuigi tundus, et jalgsikäimine seal kuigi populaarne polnud. Muidu kena rannik ja promenaad, aga suurem osa kaldaäärt oli paksult prügi täis.
Siiski piisavalt turvaline, et ilma vahejuhtumiteta vanalinna jõuda. Vanalinnas külastasime ka vanimat Ameerikasse rajatud katoliku katedraali. Jällegi tuleb mainida, et hiljem on paljudes teistes linnades see katedraal üle trumbatud.
Kahjuks paar kindlust olid renoveerimiseks, seega niigi vähestest vaatamisväärsustest jäid mõned veel nägemata ka. Aga muidu oli täitsa tore ringi hängida ning vahelduseks rannapäevadele ka rohkem ennast liigutada.
Isegi nipet-näpet sai shopatud. Ja leitud väga hea restoran, mis hoopis põnevamaid roogi pakkus kui hotellide restoranid, nt kreooli krabilihahautis. Kui taevas juba väga süngeks tõmbus, võtsime Uberi, et hotelli tagasi sõita. Õige pea tuligi hull padukas.
Järgmisel hommikul oli plaan juba suhteliselt vara startida, sest ees ootas min 4h autosõitu Las Galerases asuvasse hotelli. Nii vara kohalt ära ei saanud kui planeerinud olime, sest kuigi hommikusöök hotellis pidanuks olema alates 8.00, jõudis jalgu järel lohistav töötaja kohale ca 5 min enne 9-t. Eelmisel õhtul olevat pidu olnud, kus palju joodi, nagu turvamees ust lõgistamas käinud turistidele vabandavalt teada andis.
Teel Las Galerasesse õnnestus edukalt politseid vältida. Õnneks ka kõige suuremaid asfaldiauke õnnestus vältida. Põhimaanteed on OK, aga väiksemad teed üllatavad ikka aeg-ajalt ootamatute ja sügavate aukudega. Seetõttu muidu väga maalilisel rannikuteel ei saa eriti vaateid nautima jääda. Ja läbi asulate sõites pead olema pidevalt valmis kaasliiklejate ebatavalisteks manöövriteks.
Meie hotell jäi veidi Las Galerase asulast välja. Imekaunil rannal asuv rahulik hotellikompleks. Võrreldes eelmiste hotellidega kuidagi ootamatult ebapopulaarne. Tänu sellele jällegi personal pingutas veidi rohkem ja oli väga kena ja sõbralik. Esmapilgul tundus justkui kõik väga hästi.
Hiljem tuli välja see segane lugu restoranide lahti või kinni olekuga ning samuti oli tuba kuidagi niiske, sest hotellil oli poliitika, et terrassidel-rõdudel ei korraldataks mingit trussikunäitust ning märgi uikareid pidi toas kuivatama. Kahjuks seal nad päriselt ära ei kuivanud. Taas veetsime suurema osa ajast trajektooril meri-lamamistool-baar-bassein, aga võtsime ühel päeval taas ühe paadituuri kolme lähiümbruse kõige ilusama ranna külastamiseks. Tuur osutus privaattuuriks, kuigi meie paat oli kabedam kui enamus teisi turistipaate. Suurtel ookeanilainetel (ca 3m kui saime kaitsva rifi tagant välja) tundus igaljuhul palju usaldusväärsem. Kapten tundus ka kogenud - välimuse järgi ca 18 täis juba. Ühe teise paadi kapten paistis ca 10-aastane poisike. Esimene peatus Playa Fronton - selline rand, kuhu saabki vaid merd mööda ligi, sest asub kõrge kaljuseina ääres. Pakkus lisaks lihtsalt silmailule ka päris kena snorgeldamist, eriti seetõttu, et me oma võimsamate mootoritega paadiga enamikku paate edastasime ja jõudsime selleks ajaks juba solberdatud, kui massid kohale jõudsid. Esimesel pildil veel meie hotelli rand mere poolt vaadates. Ülejäänud pildid Playa Fronton.
Teine peatus pidanuks olema Playa Madama, aga kuna seal oli rand mererohtu täis, otsustas meie kapten, et viib meid ilusamasse randa päevitama ja ujuma. Hea valik.
Kolmas rand oli Playa Rincon, mis oli kõige ilusama läbipaistva veega ja samas väga vähese rahvaga.
Päris raske on neid sealseid randu pingeritta panna, aga see Rincon oli ujumiseks ikkagi vist kõige kenam. Fronton tänu oma kõrgele kaljuseinale jällegi vist vaadete mõttes kõige atraktiivsem. Ühesõnaga tasus tuur võtta ja oma silmaga ära näha. Väike vaheldus ka oma hotelli ilusas rannas vedelemisele ning tänu tuurile alustasime sel päeval kokteilide manustamist alles kell 3 päeval.
Reisi 3 viimast ööd peatusime Las Terrenases, mis on mõnevõrra suurem linn. Kuna seal tundus ka restorane olevat jalaga segada, ei võtnud sinna all inclusive hotelli, vaid lihtsalt rannast üle tee asuva kena basseiniga hotelli.
Praegu ei meenugi, et seal hotellis üldse midagi valesti oleks olnud. Kuigi personal inglise keelt ei osanud küll sõnagi. Kohe hotelli lähedal oli suurem hulk rannarestorane, mis pakkusid nii kena merevaadet, muhedat atmosfääri kui head toitu.
Õhtul hiljem terrassil trimpamiseks hankisimine joogid kohalikust kaubandusvõrgust. Alkopoode ongi seal riigis vist kõige rohkem ning poodide ees käib kõvem pidu kui baarides. Järgmisel hommikul sõitsime veidi linnast välja, et veel üks vaatamisväärsus üle vaadata. Sidruni-nimeline juga ehk Salto El Limon. Seal erinevad külamehed viipavad oma hoovi peale parkima ning ega mingit usaldusväärset infot pole, kus see kõige õigem raja algus oleks. Seega lihtsalt valisime ühe külamehe välja ja usaldasime auto tema hoovi peale. Ta jällegi usaldas meid, et me tagasi jõudes talle parkimise eest maksame, kuna hetkel polnud kellelgi täpset raha. Müttasime üle poole tunni mäest üles-alla matkata enne kui koseni jõudsime. Oligi senise reisi kõige sportlikum päev. Kosk oli üsna kena, kuid jällegi peab tunnistama, et on ikka võimsamaid omajagu nähtud.
Kose all on võimalik ka ujuda, aga kuna riietumisvõimalused paistsid kasinad, siis ujumisest loobusime ja otsustasime selle Las Terrenasesse jõudes meres ära teha. Auto oli ka õnneks alles, seega lõuna paiku olime juba linna rannas, kuigi ei viskunud kohe oma hotelli ette vaid jalutasime mõnusamat palmialust kohta otsides veel ligi kilomeetri. Lamamistoolide rent oli meeldivalt odav, aga jooke jõuti meile küll pakkuma alles siis, kui olime rannast lahkumas, et mõnes rannarestoranis midagi süüa-juua võtta. Restorani teenindus oli taas selline, et veits tekkis kahtlusi, kas midagi ikka saada õnnestub - nt meie kõrval olev laudkond ei saanudki, kuna nende tellimus oli ära unustatud - kuid meile jõudsid kohale nii joogid kui superhead söögid. Aivar võttis mingi kohaliku speciality - hispaaniakeeli 'lambi', mis polnud siiski lammas vaid mingi suures merekarbis elav mollusk, mis oli tehtud suurepärases kastmes hautiseks ja maitses isegi mulle, kes ma mereandide suhtes pisut peps olen.
Õhtul läksime taas alkopoe tuurile, et pulma-aastapäeva hommikuks osta endale pudel mulli, et hotellitoa terrassil väärikalt tähistada juba enne rajale tormamist.
Rajale tormamine tähendas muidugi randa lonkimist. Seekord tuldi isegi jooke agaramalt pakkuma. Pealelõunal vedelesime vahelduse mõttes veel veidi hotelli basseini ääres ning eelmiste päevade kogemuse põhjal valisime pulma-aastapäeva õhtusöögiks taas ühe neist ägedatest rannarestoranidest. Valik tuli muidugi spontaanselt teha, kuna need restoranid, mis Google andmetel pidanuks sel päeval avatud olema, olid suletud, ning vastupidi. Aga valik osutus taas väga heaks, seekord lausa nii toidu kui teeninduse mõttes. Ja ega vaatel ja seltskonnalgi viga polnud.
Järgmisel hommikul pidime juba tagasiteed alustama, ees üle 4h autosõitu. Lahkumise tegi kergemaks ootamatult vihmane hommik.
Õnneks tagasitee liiga seiklusrikkaks ei kujunenud, ainult üks põgus diskussioon politseiga, mis nagu eelpool mainitud, lõppes ilma rahalise väljaminekuta. Eks raha oli õigupoolest ka peaaegu otsa lõppenud. Viimaste kättejäänud peesode eest saime lennujaamast paar minipudelit kohalikku kärakat.
Kokkuvõttes oli selline reis, mille kohta on igati korrektne öelda, et hoolimata kõigest oli väga tore.
