Tuuril Cuencast Quitosse

Oleme teist päeva giidiga privaattuuril, kuna see tundus kõige mõistlikum variant pääsemaks Cuencast Quitosse nii, et näeks teel ka mitmeid põnevaid kohti. Autot rentida on teatavasti niimoodi mõttetult kallis, et võtad ühest ja annad ära teises linnas, ühistranspordiga jällegi iga vaatamisväärsuse juurde ei pääseks. Ja tegelikult on mõneks päevaks giidiga tuur ka selles mõttes jube hea, et saab igasugust põnevat infot riigi ja rahva kohta ja lisaks tunneb giid ka kohalikke olusid, nii et teab, kuhu mis hetkel minna tasub.

Eile sõitsime alustuseks läbi alpiaasasid meenutavate mägikülade - lehmad-lambad mäenõlvadel helerohelist muru närimas. 

Peatus Ingapirca varemete juures. Ecuadori kõige suurem ja olulisem inkade-aegne linn. Looduskaunis koht, samas mitte just muljetavaldavalt säilinud varemed. Aga koos giidi juurde räägitud juttudega täitsa põnev külastus.

Ei saanudki väga pikalt sõita ja kauneid mäevaateid nautida, kui sattusime jälle paksu uttu või pilve. Eriti kahetsusväärne tundus see seetõttu, et jõudsime just kohta, kus oli plaanitud väike matk nägemaks kauneid vaateid Saatana ninale. Selline nimi on neil pandud ühele mäele, kuhu enne koroonat ka vanaaegne rongike sõitis, kuid mida kahjuks hetkel veel pole uuesti tööle pandud. Astusime vaateplatvormile ja nägime valdavalt valget massi. 

Poleks giidi olnud, oleksime ilmselt pettunult otsa ringi keeranud. Aga giid mahitas meid minema pikast trepist allapoole. Ja oh imet, ootamatul pilt selgines ja välja ilmus Saatana nina ja muidu ilus vaade. Aivar nägi isegi kolli saatana ninas - nii selgeks läks pilt. Peaks ütlema, et mul on kujutlusvõimet nii vähe, et mulle meenutas see mägi eelkõige ikkagi mäge, mitte mingit nina või muud lõusta.

Vaade vaadatud, jätkasime trepijooksuga - kui trepist on alla mindud, tuleb autoni pääsemiseks paraku ka üles minna. Aga saime giidilt tunnustada, et oleme tema senise kogemuse põhjal kiireimad trepijooksjad. Kõrgus ca 2,6 km, seega vist alpilaager, või siis andilaager, läbitud.

Peale rikkalikku lõunasööki jätkus sõit vaheldumisi pilves ja pilvest väljas. Peatuse tegime Ecuadori vanima kiriku juures, mis ei näinud midagi erilist välja, aga giidi sõnul peetakse seda jube oluliseks. 

Kirikust rohkem oleks lootnud selles kohas näha vaadet Ecuadori kõrgeimale tipule, üle 6,2 km küündivale Chimborazo vulkaanile, aga see oli ennast kahetsusväärselt pilvedesse mässitud, nii et pidime kõrval asuva 3 korda madalama mäe põhjal lihtsalt kujutlusvõimel lennata laskma. Teel nägime peaaegu pilvedest väljas teist kõrgematest vulkaanidest  - Tungurahua ehk maakeeli tungraua vulkaani, aga kahjuks seal polnud võimalik fotopeatust teha. Ecuadori puhul on huvitav see, et lund madalamal kui 5 km ei näe ja isegi veidi üle 5 km kõrgusel sulatab päike selle kohe ära, nii et selle Tungurahua valge tipp oli tegelikult hoopis seda ümbritsev pisike pilv.

Hotell asus meil ka väidetavalt vaatega sellele kõrgeimale vulkaanile, kuid ei vedanud meil ei eile õhtul ega täna hommikul - pilved just täpselt selle koha peal.

Vulkaani nägemata asusime hommikul teele Banos de Agua Santa poole. Seda väikest linnadest peetakse Ecuadori ekstreemspordimekaks.  asub mägede vahel orus, nii et võimaldab kõikvõimalikke zipline, sildadelt benjihüppeid jne. Eriline Ecuadori speciality on aga kuristiku kohal kiikumine. Võimalik, et Casa del Arbol'i maailma äärel kiikumine on maailma silmis Ecuadori tuntuim asi üldse. Kuulsaks sai see koht õigupoolest alles 2014, kui seal kuristiku serval kiikujast - taustaks purskav vulkaan - tehtud foto osutus National Geographic'u võidufotoks. Seejärel hakkasid kõik endast samasugust fotot ihaldama. Kuna nii lihtne oli see linnuke kirja saada, siis tegin ka ikka ära. Tegelikult elamus on super ja vaade mägedele ja orgudele selle nurga alt iseäranis äge. Kuigi vulkaan täna kahjuks või õnneks ei pursanud, vaid oli jälle pilves ( juba hakkab tekkima kahtlus, et äkki ikka polegi neid vulkaane nii palju kui nad väidavad).

Aga see kiik oli alles warm-up, kuigi mõned kiljusid juba selle peal. Meid viidi järgmisena veel võimsama, põhimõtteliselt kõigi kiikede isa juurde, sest Casa del Arbol'i kiigest inspireerituna on selliseid kuristiku kohal kiikumise võimalusi hiljem juurde vorbitud ja algne variant üle trumbatud. Antud juhul on tegemist juba ekstreemspordiks loetava atraktsiooniga, kus alustuseks pakitakse turvavarustusse ja siis lendad vahepeal vabalangusse sattudes maa ja taeva vahel, saades aimduse, mida linnud tunda võivad. Superäge. Pildil kuskil kauguses olev täpp olen mina.

Lisaks käisime täna ka koskesid vaatamas. Esimese juurde sõit mingi kipaka korvikesega, mida mingi taat köögi kõrval pingil istudes kangidega juhtis, oli ka ekstreemspordi valda kalduv. Kosk ise päris uhke. Aga järgmine, mille juurde väike matk teha tuli, oli veelgi ägedam. Ja vihmamantel kulus lõpuks ometi asja ette. 

Pärast väikest linnatiiru ja baariskäiku tulime hotelli spaasse mõnulema. Soome sauna poleks nii kaugel kodust küll oodanud. Lisaks aurusaun, mulli- ja jaapani vann ning meeldivalt sooja veega välibassein.

Cuenca - parem kui loodetud

Täna hommikul oli meil üllatuslikult juba ca 10 min enne kokkulepitud aega hotelli ukse ees ootamas autojuht, kuna olime otsustanud, et rikaste, vanade valgete inimestena tellime endale private shuttle'i Guayaquilist Cuencasse sõitmiseks, selle asemel, et loksuda mitu tundi liinibussis - võimalik, et koos kanade ja kukkedega. Autoga kulus 3h, lisaks saime peatuse kauni vaatega kohas, üle 4 km kõrgusel mägedes. 

Ilmselt oli kauneid vaateid teel oluliselt rohkem kui meil näha õnnestus, sest mingi hetk sõitsime ikka nii paksus pilves, et nähtavus oli paar meetrit ning meenutas kunagi Gruusia mägiteel sõitmist. Seekord oli meil õnneks kohalik autojuht, kes ilmselt iga kurvi peast teadis, nii et hoogu maha võtta vajalikuks ei pidanud. Paaris kohas võttis hoogu maha paar nädalat tagasi toimunud maalihe, mis tundus ikka päris õudne. Ühes kohas oli see osa külast või väikelinnast minema pühkinud - nii shokeeriv vaatepilt, et ei märganud piltigi teha.

Aga Cuenca on Guayaquiliga võrreldes nagu öö ja päev. Võimalik, et kogu Ladina-Ameerika ilusaim linn üldse. Lisaks väga kenale ja korras vanalinnale, kus mitmeid uhkeid katedraale ja kenasti haljastatud parke, on väga kena ja klanitud ka kogu ülejäänud linn. 

Mingit kolemajade kvartalit ei näinud kusagil. Täielik üllatus näha sellist linna nn kolmandas maailmas. Lisaks üllatas positiivselt ka ilm - prognoos nägi üsna trööstitu välja - tundus, et siin sajabki terve aprillikuu 24/7. Tegelikkuses oli kena vahelduva pilvisusega ilm, sooja ca 20 kraadi. Guayaquiliga võrreldes muidugi jahe, aga jalutamiseks ja ka baari väliterrassil külma joogi võtmiseks igati mõnus. Tegimegi peale paari tundi linnas tuuritamist ja kirikute vahtimist linna peakiriku seina ääres pisco sour'id, mis võrreldes Peruus saadud versiooniga üllatavalt kanged tundusid (ega nad Peruuski liiga lahjad polnud, arvestades kui heaks tuju tegid). Aga head olid ikkagi. Samas ilmselt nende süü, et läksime nii kuraasi täis, et otsustasime, et tuleb ca 3,5 km kaugusele linna äärde ning mäkke ronida, kus pidavat asuma hea linnavaatega vaateplatvorm. Arvatavasti olime me viimase 10-15 aasta jooksul ainsad uljaspead, kes selle asemel, et taksoga mäkke sõita, otsustavad läbida ligi 1000 trepiastet, sest trepp oli osaliselt juba rohtu kasvanud, ning mis veelgi magedam - trepi lõppu oli mingi üüratu plank püstitatud, nii et vaateplatvormile me ei pääsenudki. Vaate mõttes polnud hullu, sest trepilt avanes üsna sama vaade, kuid peale sellist turnimist oleks hea meelega ühe külma õlle libistanud ning ehk isegi taksoga tagasiminekut kaalunud. Nüüd pidime jätkama nagu mingid sportlased - ilma jalga puhkama ja õlut joomata.

Linnaeksursioonist veel üks piinlik seik. Olin guugeldanud, et mis ägedaid kohti Cuencas kindlasti vaatama peaks ja veendunud, et üks sild ja kirik tuleks kindlasti ära näha. Olin juba üsna pahur kui Aivar ei suutnud neid kaardilt leida, kui meenus, et hotelli otsima hakates sattusime ka esmalt Hispaanias asuva Cuenca peale. Ühesõnaga need ägedad objektid, mis vääriks ülevaatamist asuvad hoopis Hispaanias, nii et sealses Cuencas tasuks ka millalgi ära käia.

Õhtusöögile sattusime superheasse restorani Capitan. Tundus pererestoran ja esmapilgul isegi nagu kinni, st uks oli lukus, aga sisse meid lasti ja süüa anti. Ei teagi, miks ust lukus hoiti. See linn küll selline ei tundunud, et õhtul ainult pätid liikvel oleks. Peakiriku juures oli õhtul üldse suurem rahvakogunemine  - mingi püha üritus, koos rongkäiguga, kus liikus ka auto - kastis  rist koos jeesukesega. 

Cuencas õhul jalutada tundus igati turvaline ja kena  - osad objektid on ägedalt valgustatud, nii et isegi veel ägedam kui päeval. 

Pikk tee Quayaquili

Paljutõotav algus reisile: ootasime koduväravas taksot ja äkki näen valgeid pritsmeid Aivari mustal mantlil. Üles vaadates oli selge, milles asi - linnuparv lendas üle ja napilt lasid Aivari peast või ninast mööda. Mantel oli õnneks veekindel, nii et linnusitt õnnestus vaevata eemaldada ja võime rahus jääda ootama rikkuste saabumist. 

Õhtune lend Vilniusesse oli täiesti sündmustevaene, hea uudis oli see, et vähemalt osaliselt on Euroopas normaalne reisimine taastunud, nii et nii Tallinna kui Vilniuse lennujaamades sai juba inimese näoga ehk ilma maskita ringi käia, nagu mingit koroonat polekski kunagi olnud. Lühikese jalutuskäigu kaugusel lennujaamast on tore hotell Loop, mis täitsa tasub meelde jätta kui veel peaks tekkima vajadust Vilniuse lennujaama lähedal ööbida. Äge sisekujundus, hea ja rikkalik hommikusöök, ning lobby baaris sai tellida gin tonicu - ei pidanudki leedukatele arusaadavasse keelde ehk ginas tonicaseks tõlkima nagu varem Leedus juhtunud on.

Järgmisel hommikul molutas Ryanair aga nii pikalt, et tõmbas juba närvid üsna pingesse, et kas ikka jõuame järgmisele lennule. Sain ka muuhulgas teada, et priority boarding Ryanairi stiilis tähendab seda, et seisad teistest kauem trepikoridoris. Ja tagatipuks tahtis Ryanair mind vist purju joota, põhimõtteliselt sundides jooma 2 pudelit proseccot ( no seda väikest, aga kokku ikka 0,4l). Tahtsime kahepeale tellida 1 prosecco ja 2 miniõlut, ning noormees kordaski korrektselt kõik üle. Siis aga kui arve makstud, ulatas 2 proseccot ja ühe õlle. Aivar polnud kuidagi huvitatud õlle proseccot vastu vahetamisest ja süsteem jällegi ei võimaldanud lihtsalt niisama ühte teise vastu vahetada, kuigi õlu maksis vähem. Niisiis pidi ta teise õlle lisaks ostma ja kuna 2 prosecco eest oli nii ehk naa makstud, siis kokkuhoidliku inimesena ei lubanud südametunnistus seda ka raisku lasta. Niisiis proua juba kl  14 päeval kergelt svipsis. 

Õnneks lend üle poole tunni ei hilinenud ning kuskil mingites megajärjekordades seisma ei pidanud, nii et jõudsime Bogota lennule siiski veel väärika sammuga tulles.

Barcelona-Bogota lendu võib vabalt paastulennuks nimetada - nii lahjat toitlustust 10,5-tunnisel lennul pole varem nähtud. Nii et Bogota'sse jõudes läksime lennujaama pubisse jaurama. Muus osas kulges reis libedamalt kui kõiki reegleid lugedes karta võis. Reaalselt liiga palju tähelepanu mingitele ankeetidele ei pöörata ning vaktsineerimispassiga oled kõikjal kunn. Guayaquili hotelli jõudsime kella kahe paiku öösel ja surmväsinunatena, nii et kukkusime niimoodi magama, et isegi hambapesu läks meelest.

Liiga kaua hommikul magada ei saanud, sest oli ju vaja hommikusöögile jõuda ja vaatamisväärsusi vaatama traavida. Ega neid Guayaquilis tegelikult liiga palju pole. Suurem osa linnast on õigupoolest paras urgas.

Kesklinn lisaks veel kaootilise liiklusega, täis tuututavaid autosid ja rahvamasse, kuna linnas rahvast poole rohkem kui terves Eestis. Eks mõned kabedamad objektid on ikka ka olemas, eelkõige kirikud muidugi.

 Ning kena jõeäärne promenaad, kus tõesti mõnus jalgu järel lohistades ringi tuiata. Kiiremaid samme ei viitsi teha, sest ikka üsna palav on siin. 

Tore park oli ka nn Iguaanipark, kus kari iguaane end mõnusalt sisse seadnud ja häirimatult rahva vahel ringi hängivad. 

Muljööväärtuslik linnaosa on mäe otsas asuv värviline Las Penas, mis on kõige vanem linnaosa ning ainult jalgsi, valdavalt mööda treppe ligipääsetav. Kõige kõrgemal mäe otsas on väike kirik ning majakas ning vaated linnale, mis distantsilt pigem paremad kui lähemalt uurides.

Kuna tee hotellist kõige nende eelkirjeldatud viisakamate kohtadeni oli üsna pikk ja glamuuriga ei hiilanud,  nii et pimedas ei tundunud parim koht jalutuskäiguks, siis tulimegi juba enne pimedat hotelli, et end basseinis pisut maha jahutada ja õhtusöök hoopis hotellirestos teha.

Ja väike tähelepanek õhtu lõpuks ka ekvaatori eripäradest. Päike näitas end täna vaid vilksamisi, ehk ainult paar korda lajatas päris eredalt lagipähe, valdavalt tundus pigem pilves, nii et päevituskreemiga liialt ennast sisse ei mätserdanud. Ja mis on tulemus - täitsa punased paistame.